Minemine

Kuna minu esimene lend pidi startima kl. 7 Tallinnast, siis pidin hakkama öösel sinnapoole sõitma.
Alguses oli plaan minna öise bussiga, kuid thanks to my great friends, sain mugavamalt autoga :)
 (siinkohal tervitan Henryt ja Kerstinit).
Alustasime sõitu kella 2st öösel, võttes peale ka Evaliisa ja Nele. Nagu minu isa Jüri armastab öelda-parem varem kohal olla, kui pärast´mingite sekelduste tõttu oma reisist ilma jääda .
Tee peal oli väga lõbus, jõudsime kenasti kohale.
Veidi kurb oli meel  aga samas ka  rõõmus, minnes vastu uutele seiklustele...

Lennud sujusid muidugi suurepäraselt
Kõik kysisid enne reisi, et mis airline-iga ma lendan`? Mina  muudkui, et KLM ja Air Canada. Ei teagi kust ma selle KLM välja mõtlesin, tegelikult oli ju Lufthansa ikka.Tallinn- Mynhen-London- Montreal.
Tallinnast Mynchenisse sõitsin umbes 2 h, sealt Londonisse 1,5 h ja kõige pikem ots oli siis Montreali, mis kestis 7,5 h.  Igal lennul anti syya miskit. Air Canada teenindus meeldis kõige enam. Mitu korda pakuti juua-kuumi jooke, kylmasid jooke, veini.
Mäletan, et oodates saksamaal oma lendu Londonisse- tuli niimoodi uni peale, et jube kohe. Silm vajus kinni, raamatut lugeda ka ei jõudnud.Olin ikkagi päris kaua selleks ajaks juba yleval olnud... Magama pingile jääda ei julgenud, valvasin ilusti oma käsipagasit:) Saatsin Enekenile smsi- mispeale tema soovitas, et ma pidagu vastu ja joogu ära yks vein-siis magan ilusti Kanadani välja :) Lend Londonisse möödus mõnusalt kiiresti. Isegi selle väikse lennu peal pakuti syya yks sai, mille vahel oli huvitav kreem. Tundus nagu avokaado, aga täpselt ei tea...
Aga siis oli siuke turbulents, et mul oli tykk tegemist oma kohvi  topsis hoidmisega :) Lõpuks lendas see kohvi ikkagi osaliselt minu söögilaua peale, kuid õnneks ulatas kõrvalistuja kohe oma abistava käe koos paberrätikuga.
Londoni lennujaam on selline parajalt suur, kokku peaks seal olema 5 terminali, mille vahet sõidavad bussid. Minu lendude vahe oli alati ~2 tundi, seega jõudsin igale poole rahulikult minnes, ei pidanud jooksma...
Viimane lend oli kõige väsitavam aga samas ka kõige kasulikumalt kasutatud aeg:) Nimelt sain selle aja jooksul loetud läbi yhe raamatu, mille kinkis mulle töökaaslane ja vaadatud 2 filmi. Päris suur valik oli filme  puutetundlikul ekraanil- isegi uusi filme aastast 2011.
Kui jõudsin kohale Montreali, siis kõigepealt oli nagu ikka passi kontroll. Aga sinna oli meeletu järjekord. Õnneks oli tehtud selline nagu labyrindi systeem. Et ei pidanud nagu otse järjekorras seisma,vaid ikka paremale lõppu ,siis keerad ringi ja vasakule lõppu , sika ´-saka :) passikontrollist sain läbi, siis ootan immigratsiooni  putka.Tegelikult oli see nagu klaasist seinte taga asuvad ruumid.Seal võtsin järjekorra numbri ja jäin ootama oma korda. Kuna mul oli  Work&Travel permit tehtud, siis selle pidin sealt kätte saama. Protsess oli väga lihtne-lihtsalt ulatasin neile oma passi ja 2 paberit ning work permit oligi käes! JEEEEEEE! Pagasi sain ka õnneks kätte, mingeid kadumise viperusi õnneks ei toimunud.Sugulased olid mul vastas ilusa lillekimbuga :)  :)::) Monika& Hal koos lastega: Lilian ja Martin. Lilian on 5.a. ja Martin on 2.a. Sõitsime koju Volvoga ::::::) Milline tore yllatus- minu lemmik automark!
Õhtul oli juba päris hämar, et oma naabruskonda ma väga ei näinud. Sõime veidi õhtusööki ja siis läks terve pere  varsti magama....